:18:02
Küllap ma varsti teada saan. Kui
tegin valesti, ütleb Grace seda näkku.
:18:07
Ta on tugev tüdruk.
:18:10
Ta on selle ühelt oma vanemalt pärinud.
:18:22
Tänan sind kõige eest, mida teie pere
on meie heaks teinud. Elamise eest ka.
:18:28
Maja seisis nagunii tühjana.
:18:34
Milline su naine oli?
:18:38
Ta oli punapea.
:18:41
Peaaegu.
Sõltuvalt valgusest.
:18:46
Tal olid rohelised silmad.
:18:49
Kui ta mängis, olin lummatud.
:18:53
Miski nagu läks minust läbi.
:18:56
Ma polnud sellist muusikat
varem kuulnud.
:19:01
Ja tema pilk, kui ta mängis...
:19:07
Ühel päeval vaatas ta samamoodi
mind ja see otsustas kõik.
:19:11
Meie mõlema jaoks.
:19:17
Teadsin, et ta ei tahtnud elada rantos,
aga püüdsin teda ümber veenda.
:19:21
Arvasin, et ta oleks võinud
linnas muusikatunde anda.
:19:25
Meie lapsed oleksid kasvanud
koos mu vennalastega...
:19:32
Aga ta ei olnud siin õnnelik.
Liiga palju avarust, ütles ta.
:19:39
Miks te ei jäänud Chicagosse?
- Seal ei olnud avarust.
:19:46
Me ei olnud kokku määratud.
:19:51
Kuidas sa seda nii kindlalt teadsid?
:19:54
Teadmine on kerge,
aga selle väljaütlemine väga raske.